10. nädal: Intellektuaalne omand

Olles ise programmeerijana potentsiaalne autor, olen üldiselt selle poolt, et hästi tehtud tööld tuleks vääriliselt tasustada. Samas, tasustamiseks on päris mitmeid võimalusi, alates tavapärasest palgast, lõpetades patendeeritud leiutise listsentsitasudega ja mitte kõikidega nendest ei ole ma nõus.

Patendisüsteem

Minumeelest on patent, kui selline, väga efektiivne õiguste kaitsmise vahend. Ideeliselt on ka patendisüsteem üsna lihtne ja arusaadav kõigile – mingi uue asja leiutaja kirjeldab selle olemust ka kindlustab sellega, et tema higi ja vaev järgnevate 20 aasta jooksul tema peret ülal peavad, kuni leiutaja ise järgmise asja kallal vaeva näeb ja võibolla mingit lisapalka ei saagi.

Vaene riik, rikas ärimees

Patendisüsteemi on aga sisse programmeeritud omalaadne võistlusmoment – patendi taotleja üritab seda sõnastada võimalikult laialt, et kaitsta ennast ka konkurentide pisut modifitseeritud alternatiivide vastu. Patendiandja ülesanne on aga seda läbi näha ja nõuda patendi konkreetsemat sõnastamist. Samuti nõuda tõestusi asja uudsuse kohta ja leiutaja enda töö kohta asja leiutamisel (et ei patendeeritaks kellegi teise loomingut).

Probleem on aga selles, et patendiametnik peab ühtaegu olema üsna hea jurist ja vastava valdkonna ekspert, et kõiki nüansse läbi näha. Taolisi inimesi on loomulikult olemas või saaks moodustada meeskonnad juristidest ja ekspertidest (nagu tavapäraselt ka tehakse), kuid ka patendi taotlejate poolel on neidsamu inimesi vaja ja paratamatu on, et kommertssüsteemis võib sellesse valdkonda matta oluliselt suuremat raha, kui riik on nõus oma patendiametnike palkadeks loovutama. Tulemus on selles, et paremad eksperdid ja juristid ostetakse patenditaotlejate poolele, viies süsteemi tasakaalust välja.

Selle probleemi ainukeseks lahenduseks on riigipoolne suurem eelarve, et patendisüsteemi tuua paremaid eksperte.

Samuti pole harv, et valdkonna eksperdid ise mõne patendeeritava leiutise või muuga hakkama saavad, liikudes niiviisi teiselepoole võistlusjoont. See on aga asjade normaalne käik ja tasakaalustamiseks piisab lihtsalt suurema ekspertide kolleegiumi hoidmine, et igaks olukorraks leiduks mõni erapooletu ekspert.

Rahvusvaheline konkurents

Vaese riigi aspektile tugineb ka teine probleem – riik on alati täpselt nii rikas või vaene, kui tema maksumaksjad. Maksumaksjatest suurema osa moodustavad loomulikult ettevõtted ja nendest parimad – need, kes ka rohkem raha sisse toovad – on need, kes on rahvusvahelisel plaanil edukad ja innovatiivsed. Viimane aspekt aga on otseselt seotud patendisüsteemiga – kui ettevõttel on suur patendiportfell, siis järelikult on tal suurem konkurentsieelis teiste ees. Patendid peab küll igas õigussüsteemis eraldi taotlema ja kaitsma, kuid arvatavasti on oluliselt lihtsam uutes piirkondades patente saada, kui sama asja eest mujal on patent juba välja antud.

Sellest tulenevalt on iga riigi salajaseks unistuseks, kas seda tunnistatakse või mitte, et just selle riigi maksumaksjad omaks maailmas kõige rohkem patente. See tingib ühtlasi paradoksi – ühest küljest peaks riik hea seisma, et patendid oleks ausad ja konkreetsed, kuid see on oluline vaid siseriiklikult. Rahvusvahheliselt on riigile kasulik anda välja võimalikult palju võimalikult laiahaardelisi patente, et tagada oma ekspordile eelis.

Selle paradoksi vastu aitaks ainult rahvusvahelise patendisüsteemi sisse seadmine, kus patente annab välja rahvusvaheline ekspertide kogum (lootuses nende suuremale erapooletusele). Selle süsteemi puhul oleks loomulikult mitmeid plusse, sh ühtlane õiguskaitse kõikides piirkondades, aga ka mitmeid puudusi, näiteks arvatavalt keerulisem edukas patendi taotlemine, aga ka võimalus, et kehtestatakse ühe õigussüsteemi (nt USA) patendiõigus kogu maailmas.

Autoriõigusest ja muust

Kui patendid kõrvale jätta ja rääkida autoriõigustest ja litsentsidest, siis ka siinkohal on sama probleem – kõiksugu veidrad litsentsid (nagu Microsofti EULA), mis on lausa iseendaga vastuolus, kuivõrd pakendi avamine kohustab litsentsiga nõustuma ja mittenõustumise korral peab tagastama toote avamata pakendis. Kuidas aga litsentsi tingimused teada saab, kui selle terviktekst on pakendi sees. Selliste litsentside puhul oleks abi, kui keegi piisavalt rahakas võtaks kätte ja oma juristidearmeega purustaks sellise litsentsi kõrgeimal kohtutasemel. Aga ka siinkohal on probleem erinevates õigussüsteemides – mõnes on selline paradoks ilmselgelt seadusevastane, teistes jällegi mitte. Seetõttu peaks litsentsi kohtusse kaebama igas õigussüsteemis (sh isegi igas ELi liikmesriigis eraldi, nagu tõestas Sandiski MP3 litsentsi saaga), et sellest ülemaailmne kasu tõuseks.

Kokkuvõtteks

Minu seisukoht patentide puhul on seega üldiselt positiivne ja tunnustan patendi vajadust. Samuti ei heida ette isegi, et nt Applel lõpuks viimane tilk karikasse kukkus ja ta puhtast solvumisest konkurendid kohtusse kaebas, kuna need rikkusid mitut tema uut leiutist. See on mõistetav, kuna tõesti iPhone oli üsna edumeelne ja teistest erinev toode. Siia Steve Jobsi tsitaat antud teemal:

“We can sit by and watch competitors steal our patented inventions, or we can do something about it. We’ve decided to do something about it. We think competition is healthy, but competitors should create their own original technology, not steal ours.” – Steve Jobs.

Rõhk on sõnadel: “…konkurendid peaks looma nende endi algupärase tehnoloogia, mitte varastama…”

Samas ei kiida ma heaks armutut patendisõda puhta kasu lõikamise eesmärgil, kui kõnealused patendid ja leiutised ise on juba küsitava väärtusega ja pole isegi teada, kes on leiutise tegelik omanik, nagu MP3 puhul hetkeseis on. Samalaadne juhtum on ju UNIXi koodi ja muude sinnajuurde kuuluvate patentidega, mille puhul Microsoft ja Novell omavahel kookõla leidsid (või pigem avastasid, et on tekkinud omalaadne külja sõja laadne olukord, kuna kummagi patendiportfellid oleks piisavalt mahukad, et teine maamunalt pühkida ja otsustati kohtusse mitte minna). Teisest küljest SCO piinlik kohtuskäik Novelli ja IBMi vastu lõppes õnneks esimese kaotusega, kuid sellise asja võimalikkus näitab siiski patendisüsteemi nõrkusi – liiga ümaralt sõnastatud patendid annavad alust ka aastaid peale objekti müümist esitada nõudeid ostja vastu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga