14. nädal: asotsiaaltarkvara

IDN homograph attack

Rahvusvahelised domeeninimed (Internationalized Domain Names – IDN) on sellised domeeninimed, kus on lubatud ka mitte ASCII märgised. Idee ise hea ja meelepärane kindlasti väga paljudele inimestele üle maailma, nagu meie isegi, kelle keeles ASCII tähestikuga sugugi toime ei saa. Samas põhjustab see mitmeid probleeme, näiteks, kuidas peaks US klaviatuuriseadetega inimene sisestama aadressis ä-tähte?

Palju olulisem probleem on aga turvalisusega seotud. Kuidas teha vahet nendel linkidel:

  1. paypal.com
  2. pаypal.com

Visuaalsel vaatlusel tunduvad need identsed. Kuid ainult esimene neist on korrektne, samas kui teine viitab hoopis teoreetilisele kalastamisveebile. Võimalik on see homoglüüfide tõttu – teises aadressis on esimese ‘a’ tähe ASCII märgi asemel kirillitsa täht ‘а’ ehk Unicode’i täht U+0430. Inimese jaoks on tegu sama tähega, kuid arvutite ja domeenisüsteemi jaoks täiesti erineva tähega, seega täiesti erineva domeeniga. Taolist rünnet demonstreeriti 7. veebruaril 2005 Schmooconil.

Parim võimalik lahendus oleks ülemaailmne kontroll domeenide registreerimisel, et ei võimaldataks registreerida homograafseid domeeninimesid. Kuna tippdomeenid (.com, .net, .org, .ee jt) on ASCII, siis domeen lõpeb alati ASCII tähtedega ja DNS päring jõuab alati vastava tipp-registri serverisse. Poleks ilmselt lihtne üles seada alternatiivset DNS süsteemi, mis lahendaks .cоm-lõpulisi domeene (jällegi o asemel kirillitsa täht), kuna see hõlmaks juurserveritele suunatud päringute kaaperdamist.

Selge on aga see, et taoline totaalne kontroll on väga raske juurutada ja pidevalt töömahukas. Seetõttu on brauserite arendajad läinud seda teed, et IDN domeenide puhul ei näidata kasutajale mitte tema IDN esitust, vaid ASCII-põhist domeenisüsteemi-sisest esitust ehk Punycode’i: xn--pypal-4ve.com

Et kasutajate elu pisut mugavamaks teha, üritatakse leida kuldset keskteed ja Firefox ning Opera näitavad IDN nimekuju, kui on teada, et vastav tippdomeen rakendab ülalnimetatud kontrolle domeeni registreerimisel. IE näitab IDN nimekuju, kui domeen ei sisalda mitut tähestikku (st on läbinisti kirillitsas).

Facebooki rakendused

Populaarse suhtlusvõrgustiku Facebook üheks väga populaarseks osaks on erinevad rakendused, mida välised arendajad on loonud. Loomulikult kuulub taoliste avatud platvormiga keskkondade juurde ka teatav hulk pahalasi, kes üritavad oma loodud rakendustega teiste andmeid varastada või muud kurja korda saata. Õnneks nii Facebook kui ka veebilehitsejad annavad endast parima, et taolised ründed võimalikult keerulised oleks, kuid pettuste ohvriks langeb ikka inimesi.

Üheks taoliseks näiteks oli rakendus, mis esitas mõistatuse ja väitis, et iga lasteaialaps teab vastust, kuid mitte ükski geenius pole seda suutnud veel lahendada. Selline väide kõditab loomulikult iga inimese eneseuhkust, eriti kui ta usub, et ta teab vastust. Vastuse kontrollimiseks tuli vajutad mingit nuppu. Seejärel ilmusid juhised, mis palusid all hoida mingit klahvikombinatsiooni ja siis samaaegselt veel vajutada uut nuppu. Sobivates veebilehitsejates võimaldas selline kasutajapoolne kaasabi pahavaral turvasüsteemidest mööda hiilida ja käivitada skriptid, mis ohvri Facebooki sõbranimekirjas kõikidele inimestele lingi sellele samale rakendusele saatis. Võibolla tegi ta taustal veel midagi halba, nt kopeeris infot vmt, kuid selle kohta mul info puudub.

Orkut phishing

Lõpetuseks midagi oma kogemustepagasist.

Nädal või paar tagasi juhtusid mul kokku langema mitme projekti tähtajad ühele päevale, mistõttu eelmine tööpäev kujunes 19-tunniseks ja peale 3-tunnist uinakut uuesti tööle. Uusi e-kirju läbi vaadates leidus nende hulgas üks, mis oli Orkutist ja andis teada, et kunagine klassivend on jälle midagi põnevat teinud. Nüüd tagantjärele ei suuda ma hästi meenutada, miks ma üldse selles kirjas olnud lingil klõpsisin, sest tavapäraselt ei kuluta ma oma aega igasuguste pildi- ja staatuseuuenduste läbivaatamisele. Unise peaga aga miskipärast seda tegin ja ei pööranud ka tõsisemat tähelepanu avanenud Orkuti sisselogimise lehele, vaid sisestasin oma tunnused. Kuna pärast seda avatud veebileht vastas tavapärasele ja mingit tegelikult põnevat sisu seal tõesti polnudki, siis panin akna kinni ja jätkasin kirjade lugemist.

Mõni tund hiljem andis kolleeg listis teada, et ettevaatust!  mingi Orkuti kalastamise uss on liikvel. Talle oli just tulnud e-kiri, mis teatas, et mina olen midagi põnevat Orkutisse üles riputanud…

Seepeale otsisin prügikastist üles sellesama kirja, mille ise hommikul saanud olin – loomulikult oli see petukiri, mis sisaldas linki paroolide kalastamise lehele. Nii e-kiri kui ka veebileht olid valmistatud piisava sarnasusega päris keskkonnale, et mitte kahtlust äratada. Ainuke, mis pettust reetis oli aadress, kuid ka see polnud tavapärane IP numbrit või kaustana domeeninime sisaldav pikk ja lohisev, mille peale veebilehitseja oskaks lärmi tõsta. Seekord oli tegu päris lühikese, domeeniga, mis ilmselt selleks puhuks ekstra registreeritud või kaaperdatud.

Tegutsemine

Kui esmane ehmatus mööda läks, oli aeg tegutsema hakata. Loomulikult kõige esimese asjana tuli vahetada Google tsentraalne parool. See oli õnneks lihtne ja õnneks polnud pahalased parooli vahetamisega ise algust teinud. Järgmiseks võtsin suure vihaga ette pisut drastilisema sammu – kustutasin Orkuti konto maha, kuna nagunii polnud ma seal enam peaaegu aasta aega aktiivne olnud. Hiljem teavitasin ka Google turvasüsteeme ründeks kasutatud linkidest ja domeenist.

Seejärel oli aga vaja tagada turvalisus kõikidel teistel kümnetel veebidel, kus sisselogimine käib Gmaili aadressiga (ja pean tunnistama – tihti ka sama parooliga). Siinkohal tuli aga appi väga hea programm, mida kasutan paroolihaldurina LastPass. Sellel on töövahend nimega “Security check”, mis vaatab läbi kõik salvestatud andmed ja grupeerib need vastavalt kasutatud paroolile. Edasi jäi üle ainult ühekaupa kõik sellised veebid läbi käia ja parool turvalisema vastu vahetada. Sel korral muidugi lasin tihti LastPassil endal genereerida unikaalseid paroole, et veelgi turvalisust tõsta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et loomulikult peab olema ettevaatlik kõiksugu linkidel klõpsides ja parooli sisestades, kuid vastavalt Mitnicki 3. soovitusele annavad ka protseduurireeglid väga suure kasu, sest LastPass käib peamiselt just protseduurireeglite alla, kuna alustuseks see soovitab tungivalt kasutada erinevaid paroole erinevates veebides, aga muudab ka hädaolukorras tegutsemise efektiivsemaks. Ilma selleta oleks kindlasti nii mõnigi oluline veebileht ununenud, kuhu samuti selle Gmaili aadressi ja parooliga registreerunud olin.


13. nädal: Kogukondlik tarkvaraarendus

Vaba tarkvara arendamiseks ei pea alati kogukonda moodustama. Võib seda teha ka üksinda või firmana, lastes lihtsalt tarkvara koodi sobiva litsentsi all vabaks. Sellest hoolimata on kogukondlikul arendusel oma plussid ja muidugi ka miinused (algse arendaja vaatevinklist). Analüüsimiseks valisin kaks tarkvara:

Mitte täielikult vaba

Alustuseks tuleb kohe öelda, et SMF pole täielikult vaba OSI põhimõtete järgi – kasutamine, muutmine ja muudatuste tegemise juhendite levitamine on lubatud, kuid algse koodi enda levitamine vajab Simple Machines’i kirjalikku nõusolekut. Samas enda kogemusest teame, et selle nõusoleku saamine ei olnud keeruline protsess ja nad tahavad lihtsalt teada, kes ja kus nende koodi levitab. Põhjus on ajalooline – algselt oli SMF litsenseeritud GPL all, kuid arendajate meelest liiga tihti tuli ette litsentsi rikkumisi, kas tingimuste mõistmatusest või lausa pahatahtlikusest.

Katedraalimudel

SMF arendus käib küll vabatahtlike abil, kuid arendajad moodustavad kitsa siseringi ja väliseid abistajaid kutsutakse esialgu üles vaid kasutajatoe, teemade ja modide või dokumentatsiooni loomisel aitama. Kaasalöömise juhistes ei ole isegi öeldud, kas ja kuidas tuumikmeeskonna liikmeks saada on võimalik. Arvatavasti vajadusel nad valivad lihtsalt Kasutajatoe meeskonnast kõvemaid tegijaid.

Septembris avaldati teade, et Simple Machines LLC asendatakse MTÜ-ga, mis hakkab koordineerima SMF arendust. Võibolla see muudab ka arenduse ülesehitust, kuid ei pruugi, kuivõrd MTÜ juhatus on moodustatud praegusest tuumikringist.

Turumudel

phpBB arendus käib aga palju vabama mudeli järgi – kaasaaitamise lehel on täielik juhis, kuidas paiku tekitada ja kuidas neid meeskonnale kättesaadavaks teha. Kuigi on öeldud, et kogukonna arendajad peaks paikama ainult buge, usun, et arenduse teekaardilt mõne kaugema/vähemnõutud omaduse lisamine, kui see on hästi tehtud, võetakse ikka vastu.

Katedraali eelised

Konkreetsel juhul ei pruugi see tuleneda küll katedraalimudelist, kuid üldjuhul on katedraalimudeli puhul arendustee kindlalt paika seatud ja sellest tulenevalt on uued lisanduvad võimalused eelmistega kooskõlas, sammutakse mingi kindla eesmärgi poole ja see saavutatakse kiiremini. Võibolla sellel põhjusel edestaski kunagi tehtud uue foorumitarkvara valikumaatriksis SMF just oluliste omaduste poolest phpBB’d, kuigi viimasel on omadusi ja võimalusi kokkuvõttes oluliselt rohkem.

Turumudeli eelised

Aeg on aga näidanud välja ühe palju olulisema puuduse katedraalimudelis, mis turumudelis puudub – arenduse venimine. Ilmselt on SMF arendajatel käed-jalad tööd täis ja pole aega vaba tarkvara arendamisele keskenduda, mistõttu on SMF 2.0 juba aastaid Release Candidate staatuses, lastes vaid paari nädala eest välja 4. kandidaadi. Samal ajal on phpBB vaid selle aastanumbri jooksul andnud välja juba 2 uut versiooni, tööversioonid on pidevalt saadaval area51 nimelises keskkonnas.

See on tinginud asjaolu, et esialgu tehtud otsus SMF kasuks on nüüd pisut savijalgadel ja võib üsna varsti kukkuda.

Turumudeli puudused

Loomulikult ei pruugi turumudel alati hästi mõjuda ja väga tihti on ette tulnud killustatust, kus kogukond ei suuda konkreetset arendusteed fikseerida. Halvimal juhul võib kogukond isegi lahku lüüa ja haruprojekti välja kuulutada, et seda teises suunas vedama hakata. See mure on ka katedraalimudeli puhul, kuid mõnevõrra vähemal määral, kuna kogu projekti on juba algusest peale “kindla käega” juhitud ja vaid ootamatu kursimuutus võiks kogukonnas mässu tekitada.

Õnneks phpBB ei tundu selle sündroomi all kannatavat, kuna arendus on üsna sujuv ja pidev ning pole kuulda olnud lahkhelide tõttu haruprojektide käivitamisest.

Kokkuvõte

Nagu näha, võib katedraalimudel kannatada tugevalt, kui arendajatel on ajaprobleemid ja juhtkond seda ei märka, ei taha või ei saa meeskonda suurendada. Turumudeli puhul korrigeerub see automaatselt – kui arendus kipub toppama jääda, siis ikka mõni oskuslikematest kasutajatest oma õla alla paneb (vähemalt teda huvitavate omaduste piires).

Seetõttu pean katedraalimudelit õigustatuks ainult tingimustes, kus algne autor lihtsalt “heast tahtest” avalikustab mingi toote koodi, kuid ei kavatse (nt ajapuudusel) sellest vaba tarkvara projekti kujundama hakata ja tahab säilitada täielikku kontrolli arendusplaani üle. Sellisel juhul aga on kogukonnal võibolla otstarbekam haruprojekt käivitada.

12. nädal: Häkkerieetika. Kas Robin Hood on häkker?

Ei suutnud vastu panna kiusatusele demonstreerida oma häkkerlikke kalduvusi ja seega analüüsisin Hacker-HOWTO’d pisut äraspidises ja nohiklikus võtmes.

Ruby klass RobinHood defineerib mehikese põhiomadused ja tegevused. Sellele rakendatakse HäkkeriTesti, tulemused allpool.

Kood

class RobinHood

 # Ask for skills: RobinHood.can_shoot_bow?
 SKILLS=[:fight_with_sword, :shoot_bow, :ride_on_horseback,
 :sneak, :survive_in_forest, :get_the_word_out,
 :speak_english]

 # Ask for personality: RobinHood.seeks_problems?
 PERSONALITY = [:seeks_problems, :gets_things_done, :has_fun,
 :loves_adrenaline, :has_style, :outlaw]

 # Ask for activities: RobinHood.does_recruit_followers?
 ACTIVITIES = [:give_to_poor, :help_others, :fight_for_freedom,
 :leak_essential_state_secrets, :recruit_followers,
 :teach_newcomers]

  class << self
     def method_missing(name)
       if name.to_s =~ /^can_/
         bname = name.to_s.sub(/^can_/,"")
         bname = bname.sub(/?$/, "")
         return SKILLS.include?(bname.to_sym)
      elsif name.to_s =~ /^does_/
         bname = name.to_s.sub(/^does_/,"")
         bname = bname.sub(/?$/, "")
         return ACTIVITIES.include?(bname.to_sym)
       elsif name.to_s =~ /?$/
         bname = name.to_s.sub(/?$/, "")
         return PERSONALITY.include?(bname.to_sym)
       end
       return false
     end

   def has_skills?
      !SKILLS.empty?
    end

    def skills
      SKILLS
    end
  end
end

require 'test/unit'
class HackerTest < Test::Unit::TestCase
  def test_hacker_attitude
    assert(RobinHood.seeks_problems?, "Hacker must love problems")
    assert(RobinHood.gets_things_done?, "No problem shoudl ever ahve to be solved twice")
    assert(RobinHood.has_fun?, "Hacker needs to have fun")
    assert(RobinHood.loves_adrenaline?, "Hacker fun must not be trivial")
    assert(RobinHood.does_fight_for_freedom?, "Hacker should be ati-authoritarian")
    assert(RobinHood.has_skills?, "Attitude is no substitude for competence")
  end

  def test_hacking_skills
    assert(RobinHood.has_skills?, "Hacker should have skills in his field")
     assert(RobinHood.skills.size > 1, "Hacker should have more than one skill")
     assert(RobinHood.can_survive_in_forest?, "Hacker should know how to use and survive w/o commercial support")
    assert(RobinHood.can_get_the_word_out?, "Hacker should influence non-hackers lives")
    assert(RobinHood.can_speak_english?, "Hacker must have functional English")
  end

  def test_status_in_hacker_culture
    assert(RobinHood.does_give_to_poor?, "Hacker should open source his work")
    assert(RobinHood.does_help_others?, "Hacker should help others in their problems")
    assert(RobinHood.does_leak_essential_state_secrets?, "Hacker should publish useful information")
    assert(RobinHood.does_recruit_followers?, "Hacker should keep the infrastructure working")
    assert(RobinHood.does_teach_newcomers?, "Hacker should serve the culture itself")
  end

  def test_hacker_nerd_connection
    assert(RobinHood.outlaw?, "Being nerd/outcast helps in being a hacker")
 end

  def test_hacker_style
    assert(RobinHood.can_fight_with_sword? || RobinHood.does_read? ||
      RobinHood.does_listen_to_music?, "Hacker should have activities for non-hacking time")
  end
end

Tulemused

Tulemused võtab kokku programmi käivitus:

Loaded suite robin_hood
Started
.....
Finished in 0.000571 seconds.

5 tests, 18 assertions, 0 failures, 0 errors, 0 skips

Nagu näha, on Robin Hood täisväärtuslik häkker!

11. Nädal – AGPL

GNU General Public License on ilmselt kõige populaarsem copyleft litsents vaba tarkvara maailmas. GPL’il on aga üks fundamentaalne viga – copyleft klauslite rakendumiseks on vajalik tarkvara levitamine kui toiming. Probleem tekib aga tarkvara kui teenuse (SaaS) pakkumisel – vaba tarkvara ei levitata, vaid kasutatakse teenusepakkuja poolt teenuse osutamiseks. Sel juhul standardse GPL’i nõuded koodi avaldada ei rakendu ja pole kuidagi võimalik kaitsta algse tarkvara autori seatud vabadusi.

Affero, Inc

Sellise probleemi ees seisis sajandi algul Affero, Inc, kes probleemist üle saamiseks pidas nõu Free software Foundationi (FSF) juristidega, kes koostasid Afferole täiendava klausli, mis käsitles SaaS-juhtumeid ja nõudis ka sellisel juhul lähtekoodi avaldamist. Täienduse rakendamiseks nõutas Affero FSF’ilt ka õiguse GPL tervikteksti muutmiseks ja kasutamiseks. Nii sündiski 2002. aasta märtsis Affero GPL, mille ainukeseks oluliseks erinevuseks GPLv2-st oli tarkvarateenusepakkujate kohustamine tarkvara koodi avalikustamiseks.

FSF juristide hinnangul aga on GPL ja Affero GPL omavahel sobimatud, kuna mõlemad nõuavad kombineeritud töö avaldamist just sama litsentsi all. Sellest üle saamiseks koostati 2007. aatal  GPLv3-ga samaaegselt uus ka litsents, nimega GNU Affero General Public License ehk AGPLv3 (versioon 3, et märkida seost GPLv3-ga). AGPLv3 ja GPLv3 sisaldavad mõlemad klausleid, mis muudavad need litsentsid vastastikku sobivaks.

AGPLv1 ehk algne Affero litsents (ja kogu sellega litsenseeritud tarkvara) oli aga endiselt GPL-sobimatu. Selle probleemi lahenduseks andis Affero samal aastal  välja üleminekulitsentsi AGPLv2, mille ainukeseks erinevuseks oli luba litsenseerida AGPLv1 tarkvara ja tuletatud töid edaspidi AGPLv3 all.

Kokkuvõtteks

Kuna AGPL sisaldab SaaS-klausleid, siis soovitab ka FSF ise kõikidel juhtudel, kui loodavat tarkvara võib keegi teine pakkuda kui teenust, kasutada GPL asemel AGPLv3 litsentsi. Näiteks on selle litsenti all välja antud multimeediaserveri tarkvara Kaltura.org. Kõige esimene tarkvara, mis AGPLv3 all välja anti, oli stet – dokumendi kommenteerimise vahend, mille abil FSF GPL 3. versiooni välja töötas.

10. nädal: Intellektuaalne omand

Olles ise programmeerijana potentsiaalne autor, olen üldiselt selle poolt, et hästi tehtud tööld tuleks vääriliselt tasustada. Samas, tasustamiseks on päris mitmeid võimalusi, alates tavapärasest palgast, lõpetades patendeeritud leiutise listsentsitasudega ja mitte kõikidega nendest ei ole ma nõus.

Patendisüsteem

Minumeelest on patent, kui selline, väga efektiivne õiguste kaitsmise vahend. Ideeliselt on ka patendisüsteem üsna lihtne ja arusaadav kõigile – mingi uue asja leiutaja kirjeldab selle olemust ka kindlustab sellega, et tema higi ja vaev järgnevate 20 aasta jooksul tema peret ülal peavad, kuni leiutaja ise järgmise asja kallal vaeva näeb ja võibolla mingit lisapalka ei saagi.

Vaene riik, rikas ärimees

Patendisüsteemi on aga sisse programmeeritud omalaadne võistlusmoment – patendi taotleja üritab seda sõnastada võimalikult laialt, et kaitsta ennast ka konkurentide pisut modifitseeritud alternatiivide vastu. Patendiandja ülesanne on aga seda läbi näha ja nõuda patendi konkreetsemat sõnastamist. Samuti nõuda tõestusi asja uudsuse kohta ja leiutaja enda töö kohta asja leiutamisel (et ei patendeeritaks kellegi teise loomingut).

Probleem on aga selles, et patendiametnik peab ühtaegu olema üsna hea jurist ja vastava valdkonna ekspert, et kõiki nüansse läbi näha. Taolisi inimesi on loomulikult olemas või saaks moodustada meeskonnad juristidest ja ekspertidest (nagu tavapäraselt ka tehakse), kuid ka patendi taotlejate poolel on neidsamu inimesi vaja ja paratamatu on, et kommertssüsteemis võib sellesse valdkonda matta oluliselt suuremat raha, kui riik on nõus oma patendiametnike palkadeks loovutama. Tulemus on selles, et paremad eksperdid ja juristid ostetakse patenditaotlejate poolele, viies süsteemi tasakaalust välja.

Selle probleemi ainukeseks lahenduseks on riigipoolne suurem eelarve, et patendisüsteemi tuua paremaid eksperte.

Samuti pole harv, et valdkonna eksperdid ise mõne patendeeritava leiutise või muuga hakkama saavad, liikudes niiviisi teiselepoole võistlusjoont. See on aga asjade normaalne käik ja tasakaalustamiseks piisab lihtsalt suurema ekspertide kolleegiumi hoidmine, et igaks olukorraks leiduks mõni erapooletu ekspert.

Rahvusvaheline konkurents

Vaese riigi aspektile tugineb ka teine probleem – riik on alati täpselt nii rikas või vaene, kui tema maksumaksjad. Maksumaksjatest suurema osa moodustavad loomulikult ettevõtted ja nendest parimad – need, kes ka rohkem raha sisse toovad – on need, kes on rahvusvahelisel plaanil edukad ja innovatiivsed. Viimane aspekt aga on otseselt seotud patendisüsteemiga – kui ettevõttel on suur patendiportfell, siis järelikult on tal suurem konkurentsieelis teiste ees. Patendid peab küll igas õigussüsteemis eraldi taotlema ja kaitsma, kuid arvatavasti on oluliselt lihtsam uutes piirkondades patente saada, kui sama asja eest mujal on patent juba välja antud.

Sellest tulenevalt on iga riigi salajaseks unistuseks, kas seda tunnistatakse või mitte, et just selle riigi maksumaksjad omaks maailmas kõige rohkem patente. See tingib ühtlasi paradoksi – ühest küljest peaks riik hea seisma, et patendid oleks ausad ja konkreetsed, kuid see on oluline vaid siseriiklikult. Rahvusvahheliselt on riigile kasulik anda välja võimalikult palju võimalikult laiahaardelisi patente, et tagada oma ekspordile eelis.

Selle paradoksi vastu aitaks ainult rahvusvahelise patendisüsteemi sisse seadmine, kus patente annab välja rahvusvaheline ekspertide kogum (lootuses nende suuremale erapooletusele). Selle süsteemi puhul oleks loomulikult mitmeid plusse, sh ühtlane õiguskaitse kõikides piirkondades, aga ka mitmeid puudusi, näiteks arvatavalt keerulisem edukas patendi taotlemine, aga ka võimalus, et kehtestatakse ühe õigussüsteemi (nt USA) patendiõigus kogu maailmas.

Autoriõigusest ja muust

Kui patendid kõrvale jätta ja rääkida autoriõigustest ja litsentsidest, siis ka siinkohal on sama probleem – kõiksugu veidrad litsentsid (nagu Microsofti EULA), mis on lausa iseendaga vastuolus, kuivõrd pakendi avamine kohustab litsentsiga nõustuma ja mittenõustumise korral peab tagastama toote avamata pakendis. Kuidas aga litsentsi tingimused teada saab, kui selle terviktekst on pakendi sees. Selliste litsentside puhul oleks abi, kui keegi piisavalt rahakas võtaks kätte ja oma juristidearmeega purustaks sellise litsentsi kõrgeimal kohtutasemel. Aga ka siinkohal on probleem erinevates õigussüsteemides – mõnes on selline paradoks ilmselgelt seadusevastane, teistes jällegi mitte. Seetõttu peaks litsentsi kohtusse kaebama igas õigussüsteemis (sh isegi igas ELi liikmesriigis eraldi, nagu tõestas Sandiski MP3 litsentsi saaga), et sellest ülemaailmne kasu tõuseks.

Kokkuvõtteks

Minu seisukoht patentide puhul on seega üldiselt positiivne ja tunnustan patendi vajadust. Samuti ei heida ette isegi, et nt Applel lõpuks viimane tilk karikasse kukkus ja ta puhtast solvumisest konkurendid kohtusse kaebas, kuna need rikkusid mitut tema uut leiutist. See on mõistetav, kuna tõesti iPhone oli üsna edumeelne ja teistest erinev toode. Siia Steve Jobsi tsitaat antud teemal:

“We can sit by and watch competitors steal our patented inventions, or we can do something about it. We’ve decided to do something about it. We think competition is healthy, but competitors should create their own original technology, not steal ours.” – Steve Jobs.

Rõhk on sõnadel: “…konkurendid peaks looma nende endi algupärase tehnoloogia, mitte varastama…”

Samas ei kiida ma heaks armutut patendisõda puhta kasu lõikamise eesmärgil, kui kõnealused patendid ja leiutised ise on juba küsitava väärtusega ja pole isegi teada, kes on leiutise tegelik omanik, nagu MP3 puhul hetkeseis on. Samalaadne juhtum on ju UNIXi koodi ja muude sinnajuurde kuuluvate patentidega, mille puhul Microsoft ja Novell omavahel kookõla leidsid (või pigem avastasid, et on tekkinud omalaadne külja sõja laadne olukord, kuna kummagi patendiportfellid oleks piisavalt mahukad, et teine maamunalt pühkida ja otsustati kohtusse mitte minna). Teisest küljest SCO piinlik kohtuskäik Novelli ja IBMi vastu lõppes õnneks esimese kaotusega, kuid sellise asja võimalikkus näitab siiski patendisüsteemi nõrkusi – liiga ümaralt sõnastatud patendid annavad alust ka aastaid peale objekti müümist esitada nõudeid ostja vastu.

9. nädal – vabavara

Esimesed kogemused vabavaraga ulatuvad mul juba möödunud sajandisse, kui gümnaasiumi esimese aasta lõpus, 1998. aasta kevadel kutsus füüsika/arvutiõpetaja mind suveks C-d õppima. Arendamiseks kasutasime mingisugust Linuxit (ilmselt Red Hat Linux 5 või 6), kuid võis olla ka mõni BSDlane, kuna kompilaator tegi üsna kindlasti a.out faile, kuid Linux lülitus ELF binaaridele juba mõned aastad varem. Sellest kõigest ei teadnud ma tollal muidugi midagi ja minu jaoks jäi üsna kaugeks ka eufooria, millega õpetaja tervitas pika ponnistuse peale käima saadud X windowsi kursorit, millega tühjal ekraanil suurt millelegi klõpsida polnud, kuid tundus olevat saavutus omaette.

Edasised kokkupuuted

Vahepeal kulges elu oma rada ja kuigi ma aeg-ajalt Linuxi ja eriti Apachega kokku puutusin, ei kujunenud need põgusad randevuud tõsisemateks enne esimest töökohta 3. kursusel 2002. aastal süsteemiadministraatorina, kus ma tollal üsna julgelt vette kargasin ja kahe FreeBSD serveri ning mõnekümne samasisulise töökoha haldamise oma õlule võtsin. Kui veebiserverid jmt asjasse puutuv kõrvale jätta, siis esimene tõsisem töö, mille jaoks ma tavainimestele mõeldud töövahenditest valides vaba tarkvara eelistasin, oli minu lõputöö, mille vormistuseks kasutasin OpenOffice.org paketti, rakendades ka selliseid võimalusi, nagu sisukord, jooniste nummerdamine ja pealkirjad ning automaatne kirjanduse loetelu, mille kasutamisest mul MS Offices aimugi polnud ning ka enamus mu kursakaaslasi kummaski töövahendis teha ei osanud.

Aasta hiljem vahetasin töökohta ja muutus nii hallatavate serverite arv suuremaks, kui ka OS Linuxiks (esmalt Debian, hiljem Gentoo Linux ja lauaarvutites openSuSE). Kindlasti poleks ilma vabavarata võimalik olnud ehitada meie oma, versioonihaldusega kontrollitud, vastavalt retseptile kohapeal kompileeritud ja üle võrgu buutivat serverite platformi, millel töötavad nüüd kõik EENeti peamised teenusserverid. Tasulistel OS-idel on küll ka taolisi vahendeid, kuid need maksavad reeglina eraldi, või ei paku piisavat võimekust, ega võimalust kohandada vastavalt vajadusele.

Alternatiiv või põhitöövahend

Tulles aga tagasi kontoritöövahendite juurde, mis on enamikule inimkonnast mõistetav valdkond, nimetaksin kolm töövahendit, mille valin alati, isegi konkureerivate alternatiivide olemasolul, pelgalt seetõttu, et pean ennast nendes keskmisest kõrgema tasemega kasutajaks.

Esmalt muidugi OpenOffice.org, mis on nii käe järgi, et Wordis jään hätta juba õigete nuppude üles leidmisega, et teha juba baastoimetust, rääkimata tõsisemast stiiliga automaatsest vormindamisest.

Teine tarkvara, milles ennast juba päris kõrgel tasemel oskajaks julgen nimetada, on pilditöötlusvahend GIMP, milles saan hakkama pisematest sodimistest kuni kihimaske kasutava pildimanipulasioonini. Ülikooli päevil sai Script-Fu’s isegi mingi pisipiltide genereerimise plugin kirjutatud, kuid see on kuhugi ära kadunud. Pole mõeldav, et ma selliseid asju üritakski mõnes teises, näiteks Photoshopis teha, kasvõi juba selle pärast, et esmalt Windowsis, siis Linuxis ja nüüd Macil kasutades oleks tulnud 3 litsentsi osta (rääkimata, et Photoshopi Linuxi all ei olegi saada)

Kolmas abivahend langeb jällegi pilditöötluse valda – selleks on vektorgraafika programm Inkscape, millele lülitusin ümber, kui selle esivanema, eestlase Lauri Kaplinski arendatud Sodi Podi tundus mitte nii hästi töötavat. Nüüdseks on Sodi Podi arendus juba aastaid lõppenud, kuid Inkscape on tuule tiibadesse saanud ja sellega suuremaid või väiksemaid pilte või ikoone joonistada on lausa lust. Nii näiteks kannab Kuutõrvaja logo minu autorimärki.

8. nädal: Virtuaalmaailmad – Second Life

Second Life (SL) on Linden Labsi arendatav tasuta kasutatav virtuaalne maailm, mille peamiseks eesmärgiks on ajaviitmine, olles omamoodi 3D jututuba. Mitmete sarnaste 3D keskkondadega võrreldes (näiteks The Sims), mille sisu tuleb enamasti mängu loojate poolt, on Second Life mõeldudki just sellise maailmana, kus kasutajad ise saavad luua oma eripärase maailma (oma maja või kasvõi terve saare). Nii öelda – missugune näeks maailm välja, kui hakata sellega otsast peale ja igaüks oleks oma saarekesel Jumal. Selle jaoks on igaühel võimalik osta maad, makstes selle eest päris rahaga, et kompenseerida Linden Labsi serverite kulutusi. Main Land ehk suurim kontinent on praktiliselt välja müüdud ja sellel oma maatükki saamiseks on vajalik see teiste kasutajate käest oktsjonil osta. Samas on alati võimalik osta oma saar, kas tühja väljaarendamata sileda ruuduna, kena mägise laguunina või lõpuni välja ehitatud keskaegses stiilis lossiga, millest sõltub loomulikult ka hind.

Esmamulje

Mõni aasta tagasi, kui SL oma tuntuse saavutas ja ka Eesti Vabariigi valitsuski otsustas sinna oma saatkonna luua, tegin ka mina omale konto, millel nüüd kenasti parooli taastasin ja uuesti virtuaalmaailma uurima sukeldusin. Ka nüüdne esmamulje oli samasugune nagu aastaid tagasi – mingi virtuaalmaailm, milles otseselt miskit erilist ei näinud ja kuna tegemist polnud ka mingisuguse saavutuspõhise arvutimänguga, nagu näiteks Pirates of the Caribbean Online, mis adrenaliinisõltlastele mõeldud oleks, siis nö pisikut külge igatahes ei saanud.

Maailma avastamine

Kui aga haakisin ennast sappa inimesele, kes SL maailmas pisut rohkem ringi on kolanud, avastasin hoopis põnevamaid kohti, mis üllatasid mind oma detailsusega, nagu näiteks International Spaceflight Museum, kus olid kõik kosmoseraketid kõrvuti seatud, kuumoodul ja Hubble’i kosmoseteleskoop näitamiseks väljas ning ka planetaarium, mida koos 4aastase lapsegagi veel lähemalt uurisime. Selliste muuseumide tõttu võibolla satun teinekordki SLi ja ei näe takistust, miks ei võiks see olla de facto virtuaalsete muuseumide loomise koht. Selle asemel, et iga muuseum, mis omale virtuaalset külge tahab tekitada, telliks ja looks oma personaalse maailma, mis on ligipääsetav vaid muuseumi tööaegadel spetsiaalsetest kioskitest või eritarkvara abil, võiks tõesti üks populaarne koht neid kõiki koondada, kust ka juhuslik möödakäija neid võiks avastada.

Loomulikult on selliste maailmade edu põhiliselt saavutatud detailsuses ja kvaliteedis kinni ja see maksab arusaadavalt raha. Samas oma virtuaalset saatkonda omavas riigis ei tohiks olla probleemiks veenda rahastajaid asja toimivuses.

Lisaväärtus

Kui niisama ringi uitamine ära on tüüdanud, siis võib jätkata SL põhilisema aspektiga. SL on lõppkokkuvõttes siiski mingil määral ka suhtlusvõrgustik. Selles saab vestelda teiste mängijatega ning nendest omale ka sõbranimekirja luua, et kiiremini tuttavaid maailmas üles leida. Lisaks on iga tegelaskuju väljanägemist võimalik sättida just selliseks, nagu parasjagu meeldib ning kui süsteemi pakutavatest riietusesemetest või asjadest puudu tuleb, saab Turult osta endale kenama soengu või käsitulirelvad filmist Equilibrium. Samuti toodetakse pidevalt spetsiaalset temaatilist “lisavarustust”, nagu näiteks hetkel aktuaalne Halloweeni helidepakett, mida tuleks tarvitada temaatilistes kummitusmajades jne.

Omamoodi lisaväärtust saab lisada ka alternatiivsete (kolmandate poolte) klientprogrammide kasutamisega, millest populaarseim oli Emerald Viewer, võibolla kuna sellel oli rõhku pandud reaalsemale füüsikale. Viimaste kuude jooksul on aga selle klientprogrammi ümber keerutatud üsna suur skandaal, kuna Linden Labs süüdistab arendajaid kolmandatele klientprogrammidele seatud tingimuste rikkumises, kuna kasutatakse suletud lähtekoodiga teeki, mille toimes pole võimalik selgust saada. Väidetavalt salvestab Emerald loodud objektide juurde failide täistee, milles võib teoreetiliselt sisalduda kasutajanimi või lausa päris nimi, võimaldades niiviisi siduda Second Life tegelaskuju reaalse inimesega. Võib olla tõesti piinlik, kui mõne austusväärse kodaniku kohta järsku selguks, et SLi maailmas tegeleb ta hoopis vähem austusväärsemate asjadega. Sellele tähelepanu juhtimisel esmalt Emeraldi meeskond obfuskeeris edastatavad andmed ja uuesti tähelepanu juhtimisel lausa krüpteeris andmed, et nende sisu kontrollimine veelgi keerulisem oleks. Selle peale esitati LL poolt konkreetsed tingimused ja nende ebarahuldav täitmine päädis Emerald Vieweri blokeerimisega kogu Second Life gridist. Mõni aeg varem oli Emeraldi Vieweri meeskond otsustanud lõpetada tarkvara arendamise.

Kokkuvõte

Kuigi Second Life maailm, eriti eelnimetatud detailide rohked muuseumid ja pisimaailmad on väga põnevad külastada, ei ole mina nii suur jututubade fänn, et ma muutuks selle maailma igapäevaseks külaliseks (ja mitte ainult seepärast, et Emerald Viewer blokeeriti ;-). Minu jaoks on põnevamad siiski teatud mängulisuse aspekti sisaldavad maailmad, nagu eelnimetatud Piraatide mäng või kasvõi World of Warcraft.

7. nädal: folksonoomia

Folksonoomia ehk rahvapärane süstematiseerimine (i.k. folk + taxonomy) on Web 2.0 ajastu termin veebiteenustele (või veebidele üldiselt), kus info süstematiseerimine ja katalogiseerimine toimub alt-üles ehk infotarbijate poolt, mitte traditsiooniliselt – spetsialistide grupi poolt. Selline meetod võimaldab oluliselt suurema andmemahu süstematiseerimist, sealjuures säilitades (ja isegi kasvatades) kataloogi kvaliteeti ja kirjete vahelisi semantilisi seoseid.

Folksonoomia tööriistakohvrisse kuulub peamiselt märgendamine ehk siltide riputamine (tagging), kuid kindlasti ka kommenteerimine ja teised sotsiaalvõrgustikele omased jagamisvahendid.

Järgmisena vaatlen kaht veebiteenust, millest mõlemal on märgendamise vahendid kasutusel, kuid ühel juhul on see abiks, teisel juhul mitte nii väga.

Last.fm

Last.fm on muusikahuviliste kogukonnaleht, mille peamiseks töövahendiks on muusikamängijatesse paigaldatud plugin (scrobbler), mis postitab kasutaja kuulatud palade nimed ja autorid Last.fm serverisse, moodustades niiviisi kasutaja kuulamisharjumustest andmebaasi. Portaali sisenedes näeb kasutaja aga juba tema maitsele sarnaste kasutajate andmekogude baasil kokku pandud soovitusi, millised artistid võiks talle veel meeldida.

Kõik kasutajad saavad kommenteerida ja sildistada esitajaid ja nende albumeid ning sedasi moodustunud andmekogu on hõlpsasti navigeeritav, et avastada uusi elamusi ja huvitavaid artiste, keda kuulata.

Lisaks pakub portaal reaalajas statistikat, mida praegu üle maailma kuulatakse ja kui palju kuulajaid mingil artistil või laulul on olnud.

Koolielu.ee

Koolielu.ee puhul on tegemist tegelikult juba teise versiooniga Koolielu portaalist ja nendele eelnesid veel varasemast ajast pisut staatilisemad veebilehed. Viimase versiooni (Koolielu 2) arendamisel seati eesmärkideks mh ka sotsiaalse aspekti lisamine portaalile, mida ilmestab ka arenduse aluseks võetud sotsiaalsete võrgustike ehitamise raamistik Elgg. Samuti on uue portaali nõuetes ja tutvustavates materjalides toodud välja uute võimalustena märgendamine, folksonoomia ja Web 2.0 rakendamine.

Sellegi poolest on just folksonoomia see osa uuest portaalist, millele on pandud pähe eelmise (web 1.0) portaali päitsed. Nimelt märgendamine piirdub uue materjali lisamisel märksõnade sisestamisega, mis hiljem ainemoderaatori poolt ka veel üle vaadatakse ja alles seejärel andmebaasis avalikustatakse. Selle tulemusena on süsteemi näol tegemist ikkagi traditsioonilise taksonoomilise kataloogiga, mille märksõnu pelgalt kuvatakse sildipilvena, mitte sotsiaalse “elava veebiga”, kuna materjali märksõnastamine ei ole võimalik lugejalt-lugejale põhimõtet järgides.

6. nädal: Jimbo Wales toru otsas

Jimmy Donal "Jimbo" Wales in December 2008
Wikipdia

Kui juhtuks selline uskumatu lugu, et hommikul heliseks telefon ja Jimmy “Jimbo” Wales teataks mulle, et mina olen võitnud loterii ja nüüd on minu auhinnaks ainulaadne võimalus esitada üks idee, millega Wikipediat paremaks muuta ja mis kindlasti ka rakendataks, mida ma talle siis ütleks?

Selline küsimus võtaks ilmselt mõtlema paljudki meist, eriti kui arvestada, et Wikipedia on nii populaarne ilmselt ainult seetõttu, et ta on senimaani väga palju asju õigesti teinud. Mida saaks siis üldse veel paremini teha?

Puudused

Wikipediale on tihti ette heidetud, et selle sisu tekitavad tavalised inimesed, kellel võib puududa vastav kvalifikasioon ja teadmised ning seetõttu ei ole artiklitel usaldusväärsust ja need võivad olla kallutatud.

Teine puudus on vaba sisu puhul paratamatu – puhas ja teadlik valetamine. Kuid õnneks on valel lühikesed jalad ning varem või hiljem tuleb see välja. Sellise pahatahtliku valetamise eest ei ole tegelikult kaitstud ka suletud autoriteringiga teatmeteosed, kuigi otsene seos autoriga ilmselgelt vähendab seda ohtu. Avatud teatmeteoste puhul aga saab formaadinõuetega seda pidurdada või vähemalt avastada, nõudes igale väitele viidet allikale või märkides selle viite “kahtlaseks“.

Eksperthinnangud

Wikipedia usaldusväärsuse tõstmiseks pakun välja eksperthinnangute süstemi – sarnaselt teadusajakirjadele toimuks artiklite läbivaatamine ja hindamine valdkonna ekspertite poolt. Kuna Wikipedia suur edukus seisneb paljuski tema ajakohasuses ja pidevas ajaga kaasas käimises (erinevalt tavaentsüklopeeidatest, mis on vahel aastakümneid ajast maas), siis pole mõeldav artiklite eeltsenseerimine, vaid see toimuks tagantjärele.

Ekspertide kogu

Iga Wikipedia kasutaja saaks enda konto juures nimetada valdkonnad, milles ta ennast eksperdiks peab ning sealjuures välja tuua oma saavutused sõnade kinnituseks. Enamasti oleks muidugi tegemist teadusartiklite, -tööde ja -uuringutega, kuid kindlasti võib aastakümnetesse ulatuva töökogemusega insener pidada ennast eksperdiks teedeehituses, ilma vastavaid teadusartikleid kirjutamata. Niiviisi moodustuks Ekspertide Kogu.

Hindamissüsteem

Ekspertide Kogul pole otseseid kohustusi, küll aga moraalne vastutus enda valdkonna artiklite retsenseerimisel. Iga ekspert saab oma valdkonna artikleid lugedes neid hinnata erinevate aspektide osas, nagu põhjalikkus, faktitäpsus jne. Kõikide ekspertide hinnangutest kokku moodustuks artikli Eksperthinne, mille alusel tekiks mõne aja jooksul Wikipediasse usaldusväärsete artiklite kogum.

Ajakohasus

Wikipedia suuri eeliseid teiste entsüklopeediatega võrreldes on tema ajakohasus. Sama peaks kehtima ka eksperthinde osas – kui artiklis on peale hinde andmist tehtud olulisel määral muudatusi, peab see väljenduma eksperthindes. Üheks võimaluseks oleks hinne tühistada ja nõuda uuesti läbivaatamist. See aga võib olla ebavajalik, kuivõrd muudatused võivad olla puhtalt kosmeetilist laadi. Seega võiks välja töötada mingi süsteemi, mis nö vähendaks eksperthinde “nähtavust” proportsionaalselt tehtud muudatustele. Justkui muutes graafikaprogrammis mingi elemendi alfa-kanali taset, muutes lõpuks hinde täiesti nähtamatuks. Graafiliselt väljendatuna kahe teljega koordinaadistikus, millest üks on hinne ja teine ajakohasus. Parim võimalik positsioon on paremal üleval nurgas – kõrge ja ajakohane hinne.

Samamoodi peaks süsteem ise hindama automaatselt kõikide artiklite ajakohasust – kui mingit artiklit ei ole pika aja jooksul täiendatud, ega hinnatud, alandab süsteem selle artikli ajakohasuse hinnet. Muidugi võib seda teatud valdkonniti erinevalt teha – näiteks matemaatika ei ole väga vananeva informatsiooniga, samas kui mõneti irooniliselt ajalugu võib olla üsna kiirelt vananeva infoga (siinkohal ei ole silmas peetud poliitilist ajalugu, vaid uusi arheoloogilisi leide, mis võivad väited “vanim asustus on…” jmt ümber lükata).

Tulemus

Lähemal uurimisel selgus, et (ajakohasuse erandiga) on see süsteem üsna sarnane sellele, mida Citizendium rakendab. Ajakohasus ongi aga Wikipedia üks eeliseid, mistõttu ei tohiks hindamissüsteem hakata seda pidurdama. Artiklid peaks saama elada oma elu, segamatult hindamissüsteemist. Viimane peab hoopis lisaväärtust pakkuma.

Blogijate välimääraja

http://www.eslpod.com/eslpod_blog/wp-content/uploads/2008/07/dog-blog1.jpg

Tänapäeva infometsas uidates võib pilt silme ees üsna kirjuks minna, eriti kui võtta näppude alla reis veebipäevikupidajate (blogijate) levinud pesitsusalade. Kuidas aga infohuviline võiks erinevatel blogijatel vahet teha ja millised on neist sõbralikud, millised aga lausa ohtlikud, seda õpetabki käesolev Blogijate Välimääraja.

Lahtiütlemine:

Alljärgnev tekst on koostatud hariduslikul ja meelelahutuslikul eesmärgil. Kõik sarnasused ja viited reaalsetele indiviididele või blogidele võivad olla eksitavad ja ei pruugi vastata tegelikule olukorrale. Viidete järgimine on Lugeja omal vastutusel.

Harilik Blogija (Blogus Vulgaris)

Sellesse kategooriasse kuuluvad kõige klassikalisemad ja originaalilähedasemad blogijad – need, kes blogisse oma isiklikke mõtteid, arvamusi ja igapäevaseid läbielamisi üles tähendavad, hoolides rohkem või vähem sellest, kes või kas üldse keegi möödauitajatest pikemaks lugema jääma juhtub. Harilik blogija on üldiselt üsna ohutu ja kohati lausa ilus vaadata, eriti kui kirjaosavus on üle keskmise. Tihti võib olla Harilik blogija ka parasjagu keskpärase kõnepruugiga ja mitte paista teiste omasuguste hulgast millegagi silma, paisates maailma linke ja viiteid piltidele, mida ta on juhtunud päeva jooksul nägema.

Harilikku blogijat on lihtne tuvatada selle järgi, et tal on reeglina palju kategooriaid või tavalisest suurem sildipilv, kuna ta kajastab palju suuremat valdkonda, kui teised blogijad.

Arvustaja (Blogus Criticis), rahvasuus ka Kriitik

Sellesse liiki kuuluval blogijal on tavaliselt üsna kindlapiiriline valdkond, millest ta räägib. Kuigi Arvustaja on peamiselt rahumeelne, võib tema välja vihastamisel kurvad tagajärjed olla, kuna oma valju hääle tõttu on Arvustaja välja öeldu tõeks paljudele teistele. Negatiivsematele väljaütlemistele kalduvat Arvustajat kutsutakse rahvasuus tihti ka Kriitikuks.

Arvustaja blogi tunneb ära reeglina tema juttudele lisatud sildis või kokkuvõtvas lõpetuses sisalduva hinnangu andmise järgi, mis tihti teiste blogijate puhul puudub.

Kuulsusenarr (Blogus Gloria)

See liik moodustab tegelikult omaette perekonna ja jaguneb alamliikideks, mida vaatleme siinkohal eraldi.

Tööhuviline (Blogus Gloria Vocatio)

Tööhuvilise kirjatööd piirduvad enamasti tema igapäeva töö (või vahel ka hobi) valdkonnaga ja tihti lähevad sellesse üsna süvitsi, nii et ka pealiskaudsel vaatlusel on Tööhuviline kergesti ära tuntav. Vahel võib tekkida raskusi Arvustaja ja Tööhuvilise eristamisel, kuid Tööhuvilise tekstid on reeglina positiivses võtmes ja negatiivsed väljaütlemised on tihti emotsionaalsemad ning vähem teaduslikult põhjendatud.

Autor võtab omaks, et ta ka ise sellesse liiki kuulub.

Loovhing (Blogus Gloria Creatio)

Loovhinged tegelevad kõiksugu kunstifotograafia, luule ja muu taolise loominguga. Siia liiki kuuluvad ka need, kes mitte otseselt ei loo blogis, vaid oma käsitööst pilte üles riputavad. Samuti ka need, kes häbelikkusest tundmatu pseudonüümi all oma loomingut postitavad, et saavutada tuntust, kuid kartes läbikukkumist.

Loovhinged on tavaliselt väga sõbralikud ja tihti koonduvad kogukondadesse, et üksteise saavutusi hinnata ja kiita. Neid tunneb hästi ära ka väheste linkide ja viidete järgi, kuna blogi sisu on omalooming.

Kullaotsija (Blogus Pecunia)

Kullaotsijate eesmärk on koguda võimalikult suur kuulajaskond enda ümber ja siis selle auditooriumi pealt raha teenida, kas siis reklaami müües või leides endale sponsori. Lisaks on ka sellised Kullaotsijad, kes oma blogis otseselt rahateenimisega ei tegele, vaid pakuvad lugejatele erialast või üldharivat materjali või siis meelelahutust. Sellise tegevuse eesmärk on kuulajaskonna kasvatamine, kellele Kullaotsija muutub autoriteetiks ja kes seetõttu on vastuvõtlikumad hilisema müügitegevuse suhtes.

Pisiblogija (Blogus Vulgaris Parva)

Pisiblogijad on tegelikult Hariliku Blogija alamliik, kelle blogimise motiivid on üsna sarnased. Erinevus peitub väljaütlemiste mahus – Pisiblogijatel piirdub ühekordne öeldu tavaliselt 1-2 lausega, mahtudes niiviisi Twitteri või Facebooki formaati. Pisiblogijad on üsna kirev seltskond ja lähemal vaatlusel võib nende hulgas tuvastada isendeid, kes kalduvad rohkemal või vähemal määral mõne teise Blogijate liigi suunas, omades kõiki vajalikke tunnuseid, säilitades vaid väljaütlemiste mahu.